6. lugu. Teine advent.

 Malin seisis akna juures ja vaatas alla, üha hämarduvale tänavale. Tänavavalgustite tuhm kollane valgus peegeldus niikselt kõnniteelt vastu. Kõrvalmaja aknedes süttis valgus ja keegi tõmbas kardinad aknale ette. Sompus õhtu aitas kurbust süveneda. 

Ta kuulis, kuidas Mattias magamistoas kummutisahtleid avas. Mees pakkis. 

Malin tajus, kuidas mees tema elust just sellel momendil välja libiseb, pakkides nende koosveedetud aja ratastega kohvrisse ja spordikotti ja ... Oi, kui valus see  tegelikult oli! Just nüüd, aasta kõige hellemal ajal, saada minutitega mahajäetuks. Reedetuks. Kuum ja valus pisar libises üle naise põse. Malin pühkis selle kiire liigutusega ära. 

See hirmus lahkumishetk hakkas lähenema ja tal ei jäänud muud üle, kui lihtsalt oodata selle saabumist. Ta ei olnud anuja ega halaja. Vaikides oli ta võtnud vastu Mattiase sõnad: "Ma arvan, et sel pole mõtet. Meil pole mõtet. Ma tahan edasi liikuda. Mul on keegi. Teine, noh. Sa ju saad ise ka aru, et tunded on muutunud, eks? Malin, mul on kahju, aga ... ma ei armasta sind enam."

Malin silus juuksesalgu kõrva taha, pilk endiselt tänaval, mõtetega aga hoopis teises ajas ja kohas. Üks hingamine korraga, sundis ta end rahulikuks. Üks sügav sissehingamine ja... Kuidas ta julgeb?! Miks ta märku ei andnud, et end kehvasti tundis või et ta soovib... Mida ta soovib? Ta läheb ära, jätab mu ja alustab kellegi teisega uut elu. Ja mina? Mis minsut saab? Malini tundis, kuidas kibestumine ja solvumine nöörisid kurku, ent ta ei lubanud endale nutma puhkemist mehe juuresolekul. Praegu mitte. 

Mees oli pakkimise lõpetanud. Ta tuli pimedasse elutuppa. Nähes, et naine on endiselt akna ees, tundis ta kergendust, et ei pea naisele silma vaatama.  "Ma siis lähen. Malin, mul on kahju. Päriselt."

Naine ei pööranud ümber ja endiselt oli tuba tumm. Õues oli hakanud vihma sadama.

Mees seisis hetke veel pimedas toas, pöördus siis, võttis oma kohvri ja kotid ning avas välisukse. Pisut kohmitsemist ja Malin kuulis, kuidas esikukapile asetati võtmed. Siis sulgus uks. 

Alles nüüd lubas Malin oma tunnetele voli. Kõik tulid korraga: ahastus, viha, enesehaletsus, solvumine.

Ta nuttis oma pimedas toas kaotatud ja koosoldud aega taga. Ja seda, et ta end nii näruselt tundis, nii reedetud ja alandatud. Kui kellegiga pikalt koos olla, arvad et tead-tunned teda läbi-lõhki ja siis vajub see unelmate elu õhuloss kolinal kokku. Kogu selle kolihunniku tippu ehtimas su enda üksinduse lipp.

Malin nuuskas nina ja tupsutas kipitavaid silmi. Olgu, täna ma olen nõrk. Naine läks kööki, avas külmiku ja võttis sealt veinipudeli. Korkis veini lahti, valas pokaali ja kummutas kohe poole selle sisust kurku. Ta teadis, et see ei ole lahendus, aga hetkel oli tal veini vaja. Selleks, et unustada õhtu ja Mattiasest jäänud sügavik. Ta jõi pokaali tühjaks, asetas selle köögilauale ja marssis magamistuppa. Mattias polnud suvatsenudki sahtleid korralikult sulgeda. Nüüd lükkas Malin need rabedalt kinni ja istus voodile. Pakitsev viha tulvas üle huulte: Kuradi-kurat, kuradi Mattias! 

Ta tõmbas päevateki üle pea ja vajus sügavasse unenägudeta unne.

***

💜 Jo