12. päev ja lugu. Midagi neile, kes muinasjutte armastavad ;)

Kui Kuningas end Kuu pealt alla kukutas, oli maa peal parasjagu vihmane ilm. See tähendas seda, et laskudes oli Kuningal võimalus oma keebi hõlma alt välja otsida vihmavari ja koos hõlmaga moodustas see mõnusa langevarju. Pealegi jäi nii ta kroon kuivaks. Muidugi maandus Kuningas keset porilompi ja ta valged põlvikud lillades brokaatkingades said  märjaks ja porirpritsmeid täis. Kuningas kirtsutas nina ja aevastas siis. 

Kohe sõitis lombi juurde uhke, tulukestega kaunistatud tõld, mida vedas väike auto. Tõlla uks avanes ja sellest pistis välja vihane krooniga pea, mis kuulus Kuningannale. "Jälle maandud sa vales kohas! Milline raiskamine! Ja mismoodi need valged sukad nüüd uuesti valgeks saab, mina ei tea!" Ta oleks kurjustanud veel kaua, aga rahvas hakkas kogunema ja üks endast lugupidav kuningapaar ei pese oma musta pesu rohke rahvahulga ees. Piisab, kui sellesse on kaasatud kuningapere lapsed ja lossirahvas. Näiteks aednik. 

Kuningas astus märgade kingade ja märja vihmavarjuga tõlda, autojuht sulges tõllaukse ja läks siis autosse, et viia kuningapaar nende koju, lossi.

Lossi jõunud ja uhkest eesuksest sisenenud, võttis kuningas märjad kingad jalast ning astus läks läbi halli. Hall on selline suur ja avar ruum, umbes nagu korteris on esik või koridor, aga lossi puhul tuleb see korrutada vähemalt sajaga. Halli tagumises osas asus suur ja uhke, punase vaipkattega kaetud trepp. Kuningas hakkas trepist üles minema, tema taha jäi maha märg jäljerida. 

Poolel trepil jooksid talle rõõmsalt huiltates vastu lapsed - printsid ja printsessid. Nad sikutasid Kuningat keebist ja sakutasid ta suuri taskuid: "Issi, mis sa tõid? Kas sa juustuhiiri nägid? Kas Kuu on jõulutähe välja valinud?" 

Kuningale järgnes Kuninganna, kes ohkis trepist üles astudes ja hoidis kahe käega oma kohevat seelikukuhilat. "Lapsed-lapsed, teie ise vajab praegu kuiva paari sokke ja kuuma jooki. Oma jutud saate siis, kui Kuningas on maandumisest toibunud." 

Kuningalapsed ei julenud Kuningannale vastu vaielda ja astusid, papat toetades, koos trepist üles, troonisaali. Kammerteener avas kahepoolsed uhked kuldsete kaunistustega uksed ja vabastas kuninga raskest sametkeebist. Kuningas tundis, et ta on kohe poole kergem, kaaludes nüüd võibolla 100 kilo, aga võibolla natuke rohkem. Troonisaal oli suur ja kõrge laega uhke ruum. Uksest otse vaadates jäi saali lõppu kõrgend (see on nagu väike lava), kuhu viis kolm astet. Kõrgendil asusid troonid - suur ja kuldne, punaste patjadega Kuningale ja selle pisut väiksem koopia - Kuningannale. Kuningas marssis läbi saali, ronis astmeid pidi üles ja istus troonile. Lapsed hoidsid suud kinni ja jäid papa juurde ootele. Juba purjetas seelikute kahinal läbi saali Kuninganna, käes hõbekandik karahvini ja klaasiga, tema taga tippisid kolm õuedaami - üks hoidis käes aurava veega pesukaussi; teisel oli käes kohev froteerätik ja kolmas hoidis ühes käes kungingliku ornamendiga tumesiniseid sametsusse, teises käes pakse villaseid sokke. 

"Nii, lapsed, hoidke nüüd ometi eemale. Kuningas peab kõigepealt saama sooja jalavanni ja jooma kuuma vitamiinijooki."

Ta lasi pesukausi panna otse Kuninga trooni ette. Õuedaam aitas Kuningal märjad sukad jalast võtta ja Kuninganna karmi pilgu all lükkas Kuningas varbad vette. "Ai, kuum on!" 

"Peabki olema! Siis saab haigust ennetada. See veel puudus, et jõulude ajal pean ma keset balle kraadiklaasi ja tablettidega ringi jooksma. Katsu sa mul haigeks jääda!" Ja oma tohutu seeliku voltide vahelt võttis ta välja kotikese, mille sisu puistas jalavanni. Vesi Kuninga varvaste ümber lõi korra kihisema ja väikesed mullid lõhkesid hääletult. Lapsed vaatasid lummatult pesukausis toimuvat. See oli umbes nagu Kuninga jalad oleksd olnud kollases kihisevas limonaadis. Edasi ulatas Kuninganna Kuningale klaasi, kuhu kallas karahvinist soojaks aetud brändit, millele oli lisatud leedermarja tinktuuri ja näpuotsatäis kaneeli ning punast pipart. Kuningas rüüpas ja kirtsutas juba teab mitmendat korda oma nina. Siis ta neelatas ja valas ühe hooga kogu klaasi sisu kurku. "Tubli, nii tubli, mu kõrgeausus abikaasa!", hüüdis Kuninganna ja lehvitas endale lehvikuga tuult. Kogu see õhtu, alates Kuninga maandumisest kuni praeguse hetkeni, oli ta päris võhmale võtnud. Ent Kuningale mõjus soe jook ja jalavann hästi - ta muutus kohe erksaks. Kuningas viipas lastele ja need tulid lõbusate nägudega ta trooni ümber. Mõni neist jäi seisma, mõni aga istus otse trooni ette vaibale. Kuningas andis oma selja tagant oleva padja lastele, nii et nad said sellele istuda. Ah jaa - printse oli kolm ja sama palju oli ka printsesse. 

Kuninganna sai nüüd mahti oma troonile istuda. Ta nõjatas selja vastu trooni ja pea vastu pehmet troonipatja. Rahulolevana hingas ta sügavalt sisse ja välja ning jäis siis mõnusalt tukkuma. 

järgneb...

💖Jo