28. päev ja vabandused teistele

 Mõtlesin täna sellisest asjast nagu vabanduste otsimine ja väljavabandamine. Vabandus kui ettekääne, et midagi mitte teha. Olen paar korda oma sõbrannasid liikuma kutsunud. Ei, mitte nii, et läheme kohe, vaid mis laupäeva päeval plaanis on? kas kõnniring mahub? Et kutse saajal oleks võimalik planeerida oma aega. Ja millised on tavapärased vastused: sinna on veel nii mitu päeva aega, ma ei ta, mis selle ajaga juhtuda võib. Kui muudan küsimust - aga lähme praegu? siis saan vastuseks et see ja see on parasajagu pooleli ja oi, täna ikka ei jõua. Ja see on nii uskumatu, aga see tuleb peaaegu kohe nende vastuste lõppu - mis sul viga, mul on tööl nii kiired ajad, koju jõudes olen väsinud lapp ja siis tuleb hakata süüa tegema ja koristama. Et saan eitava vastuse, millele lisandub enda välja vabandamine. Vabandus iseendale, et miks ma siis tegelikult ei lähe, ei otsusta, ei planeeri...

Aastatagune mina leidis selle aja iseendale varahommikul või siis enne õhtuseid uudiseid. Ja sellise, maksimum tunni ajase perioodi leidmine iseendale polnud probleem. Ma ei leia endale vabandusi, et miks ma peaksin tunnist ajast iseendale loobuma. Mulle meeldib, teen ja naudin. Vabandusi leitakse pigem just siis, kui ei taheta tunnistada, et: ma ei viitsi, mul pole võhma, mulle ei meeldi jne. 

Mulle on lihtsam loobuda ühest peoõhtust lookas söögilaua taga kui kõnniringist. Miks? Sest ühe tagajärg on pikk istumine ja oht süüa üle. 

Ja taandub taas kõik valikute tegemisele. Oma enda päeva planeerimisoskusele. 

Väärtustan end selleks liiga palju, et loobuda ühest tunnist päevas päriselt endaga olemisest. 

Armastusega

💖Jo