21. päev, ootus. Kunksu lood.

 Aeg peatub. Hetkeks küll, aga ta peatub. Kunks oli pööripäeva ootel. Lühim päev ja pikim öö. Päev nii hall ja tuim, ent õnneks olid õues miinuskraadid ja maa jalge all astudes kõva. Krõmspuv külm, ent mitte teravalt näpistav. Selline kargus, mis kangestab looduse. Rannaäärne meri oli jäätükke täis ja need kõlisesid vastakutti, kui meri nad aeglaselt kokku kiikus. Tüüne rahu.

Kunks oli tassinud rannast pisut kaugemale, otse väikese metsalagendiku keske, kuivanud oksi ja seadnud valmis lõkke. Ümisedes jõululaulu, ehtis ta oma õue väikeste küünlalaternatega. Ühel hetkel  ajas naine end sirgu ja vaatas taevasse. Taevas oli tummine ja ühtlaselt hall. Sisetunne ütles naisele, et see muutub. Siis saatis ta pilgu merele. Tumehall veeväli, mis õõtsus lõpmatus rahus. Kaugel plinkis majaka tuhmkollane silm - ainus värvilaik selles hallis maailmas, ent peagi vilguvad talle vastu kõik laiu küünlalaternad ja tulukeste ketid.  

Vähemalt on karge ja see on hea algus, mõtles Kunks. Ta kloppis trepil jalgu ja astus siis esikusse. Süsi tõstis kiiktoolis keras olles korraks haigutades oma pea, sirutas end mõnusalt ja tõmbus siis uuesti magamisasendisse. Naine süütas toas küünlad ja lülitas sisse jõulutuled - elamine sai kohe pidulikuma ja hubase olemise. Natuke plaatides tuhnimist ja leitu asetamist plaadimängijasse - need vanad head jõululood. Kardemoni ja kaneeli lõhn hõljus elamises koos muusikaga.

Kõik selline rahulik toimetamine, ent samas sügaval sees värelemas kerge elevus. Naise pilk liikus pidevalt aknale ja aknast kaugemale õue. Lõpuks keetis ta endale rahustava rohelise tee. Teed rüübates mõtles, et tegelikult pole ajal tähtsust, kõik toimub ajast hoolimata. Ja tuleb siis kui on määratud tulla.

Taevavaip tihenes veelgi. Kunks otsis kapist välja paksu villase islandi kampsuni. Kui ta selle endal üle pea tõmbas, tundus, et koos kampsuniga rüütas ta end turvalisuse ja pehme kuid kindla kaitsega. Siis märkas ta, et õues sadas lund. See oli nii teretulnud vaatepilt, et naine vaatas naerusui aknal, kuidas lumi kiirelt külmunud maad kattis. Ta viivitas õue minekuga, et lumi saaks suurema töö tehtud. Merd enam selles sajus näha polnud. Kunks tundis, kuidas lumesadu teda rahustas ja ta lasi sellel rahul mõnuga endasse imbuda. Süsi hüppas kiiktoolilt, tegi paar korralikku sirutust, heitis pilgu Kunksile ja läks siis õue oma salaasju ajama.

Lõpuks ei pidanud naine vastu, riietus kärmelt ja läks õue. Seisis keset hoovi, silmad suletud ja nägu vastu taevast pööratud. Pehmed helbed langesid hääletult ta juustesse, laubale ja huultele. Hetkeline tilluke külm puude, mis siis sulas. Eriline lumelõhn. Kui Kunks taas silmad avas, oli ta justkui teises maailmas - valge maagia mähkis endasse terve laiu. Kõik oli puhas ja sügavas rahus. Puud seisid vaikselt, kartes liigutades enda valget rüüd kaotada. Mõnus valge vaikus, mida taevas muudkui juurde puistas. Kunks vaatas helbeid oma kinda peopesas - kui korrapärane ja peen meistritöö! Jumalik ilu, mis kokkupuutes soojaga olematuks muutub, jättes endast hetkelise mälestuse. Naine lihtsalt seisis keset seda valget ime ja kiirgas endast välja rõõmu. See, kes teda jälgis, nägi naise ümber heledust, mis kasvas ja laienes. 

Kui ta maja poole pöördus, oli see justkui muinasjutus: katust kattis valge kohev lumi ja lumega kaetud aknalaual klaasi taga kumas soe kollane valgus. See oli hetk, kus Kunks tundis, et rohkem kohal olla pole võimalik: sügavas austuses ja vaikses rõõmus.

***

Pööriöö. See kõige pikem. Lumi oli langemise lõpetanud ja loodus kandis aukartuses oma valget puhast rüüd. Kunks astus õues laterna juurest laterna juurde ja süütas küünlaid. Süsi istus väravapostide vahel ja ootas ning lakkus aegajalt oma käppi. Siis võttis Kunks tormilaterna kätte ja astus õuest välja, truu kass kannul. Ta liikus läbi metsatuka ja näis, et ta kõnib otse muinasjutu sisse.  Taevas oli selginenud ja kõrge öötaevas oli klaar oma vilkuvate tähenööpidega ning hõbedase kuusirbiga. Kuuvalgus lõi puuvarjud sinetama ja lume sätendama. Lagendikule jõundud, Kunks peatus, vaatas ümberringi ja nautis vaadet. Väike lõkkease oli lume all, aga sellest polnud midagi, pisut seadmist ja lõke võis süttida. Võbelev kollane leek liikus okste vahel alguse arglikult, aga siis, kogudes jõudu, muutus julgemaks ja ta tants elavamaks. Pühkinud palgilt lume, istus ta sellele. Süsi jäi ta kõrvale ja koos vaatasid nad vaikses öös lõkkeloitsu. Mõne aja pärast nõjatus Kunks käed põlvedele ja lõua omakorda kätele. Mõnus oli ja lõke soojendas parasjagu. Kunksu silmad olid tuld täis ja teda kogu päeva vallanud rõõmus ootus oli endiselt alles. Ta ümises tasa, mõtted uitamas kusagil, kuhu keegi ei satu.

Väikese lõkke põlemise ragin ja tihenev pikk öö. Naine ei märganud, kuidas ta juukseotsad kergelt sinetama lõid. Ta tundis hetkeliselt külma, aga sirutanud käed lõkke poole, kadus see tunne peagi. Kõik oli lihtsalt nii õige ja hea ja helge. Pööriaja kõrghetk. Siis alustas Kunks sõnumist. Ta tänas sügist ja tervitas talve, palus valgust ja kasvamist ja vabadust. Lõke oli juba kustumas, kui ta lõpetas ja maad võttis taas vaikus. Süsi vaatas naise kõrval istudes üle lõkke. Ka naine oli märganud, õigemin tundnud, et nad pole üksi. Teisel poole lõket olid kuused kobaras ja nende lumega kaetud okste vahelt vaatas naist erksinine silmapaar. 

Huvitav, et ma ei tunne hirmu, mõtles Kunks, pigem on see ... turvaline. 

"Kes sa oled?"

Vastust ei tulnud, aga sinine pilk sädeles sõbralikult. 

Kunks ootas ära lõkke täieliku kustumise. Tõusis siis, pani kindad kätte ja võttis laterna ning seadis minekule. Jäi siis korraga seisma, pöördus ja vaatas otse sinisesse pilku. "Head talveaega sulle," naeratas ja seadis sammud kodu poole, sinised juukseotsad mütsi alt lõbusalt küütlemas.

***

Armastusega,

💙 Jo