17. päev ja tegemised

 Tänane päev oli selline nagu aastate tagune riigiasutuses töötamine: istusid kell 9 arvuti taha ja tõusid kell 17. Olgu-olgu - mul oli poolteist tundi laua tagant ära olekut ja teie laua taga istumist. Tegus, ütleks poliitiliselt korrektne ametnik. Mina ütlen, et tihe ja ikka on tunne, et aega jäi puudu. Olen endale loosungi püstitanud: ei rohkem kui vaja! Et seda "rohket" teha, peab olema taustasüsteem - mina kui inimene - triksis-traksis, niksis-naksis. Aga ma ei ole! Usun, et enamikel meist on nii. Praegu. Ennast tuleb osata jagada ja säästa, sest muidu lähed katki ja põled ära. Ja siis kaod meelest ära. 

Praegu on olulisim, et tervis peaks vastu ja jääkski tubliks. Kui füüsiline on korras, siis see aitab ka vaimsel korras olla. Üks ei välista teist: vaimne hoiab omakorda füüsist püsti. Võid ju oma tosse vihata, aga sa seod jälle paelad kinni, tõused ja lähed. Selle pärast, et see sundija sinu sees tahaks ja suudaks sind sundida. Ikka tõuseb juuksekarv püsti ja süda teeb tugevama löögi kui jälgid, mis ühiskonnas toimub, et number suureneb kõigest hoolimata või sinust hoolimata: sa ju kannad maski ja desovahend on oluline aksessuaar käekotis, töölaual, esikus kummutil... Uus reaalsus. 

Tänane kõnd oli puhta pimedas. Niiskes ja plusskraadises jõulukuu õhtus. Masendav? Eip. Vaatad, kuidas eramajad ja kortermajad on panustanud jõulutulukestesse nong see teeb hinge rõõmsaks. Hoolimata sellest, et on päris maitselagedaid ja mõttetut träni. Aga no olgu peale - peaasi, et inimene, kelle hoovis, rõdul see on, on ise rõõmus. Rõõm toidab meelt plussmärkidega. Mina ei soovi ennast katki jagada - ei meeleliselt ega füüsiliselt. Kui ma ikka ei jaksa, siis ei jaksa. Kahju on siis sellest, et koolitusel võib mõni oluline aspekt saada vähem tähelepanu kui võiks. Mulle hirmsasti meeldib see väljend, et "meil tagumiktunde ei tehta." Ma tõlgingi seda selliselt, et sa ei pea olema 8 tundi arvuti taga, ise tead oma panustusvõimet (ja ei aja seda segi pühendumisega!) ning oluline on, et asi, millesse panustad, on õigeaegselt tehtud. Olla paindlik ja orgaaniline - tööl, kodus, kõikjal. Ka suhetes (eriti nüüd) tuleb osata olla paindlik ja mõistev. Kuigi... vahel põmmutaks vannitoaust ja lahmiks taldrikutega, ent enne jõuab õnneks Ise vahele ja küsib: kas maksab - need on ju sinu tunded, mitte kellegi teise? Siis mõtlengi, et o-hoh, minu emotsioon pole väärt, et nõudekomplekti paarisarvust saaks paaritu ja vannitoaukse parandamine võib tähendada aastatepikkust meeldetuletust... See kõik pole seda väärt. 

Nüüd on küll nii, et homme vinks-vonks olla, tuleb minna ja end padjale tutvustada. Ta nagunii on unustanud :) 

Hoia end - sest ainuke väärtus, mis sul on, oled sa ise.

Armastusega,

💖Jo