19. päev ja ... garderoobi proble

 Pakkisin oma kergelt tilkuva nina (ei ole viirus!) korralikult maski taha, puhastasin enne ja pärast käsi ning sukeldusin kaubandusse. Sukeldusin ja eksisin ära. Pidin kokku saama sugulasega ja kohtumise koht - Ülemiste keskus. Võeh! Tõesti!  Kus nüüd leidsid koha! nii sa praegu mõtlesid ja mina mõtlesin ka. Aga noh, ilusasti ja targalt tegutsedes... või siis on viirus enivei juba käes, sest ta ju nagu salamander - muundub. Ok, rohkem sellest ei räägi. 

Saime kokku, võtsime maksid ära, sest muidu ei saanud teed juua ja juttu oleks jätkunud kauemakski, ent head asja ei tohi ju ülemäära olla, muutub tüütuks. Lahku minnes oli hea tõdeda, et nii tore oli ja peaks ikka rohkem. Ehk järgmisel aastal?

Rahvast oli keskuses ikka palju. Nägin ainult kahte maskita inimest, teised kõik kenasti peidetud. Aga kui ilusaid maske on ilmunud pildile! No ma loodan väga, et see ilu siis peab pahalased kinni. 

Ja siis ma ületasin ennast veel korra - marssisin mööda, ent katsusin ühte pea maani talvemantlit. Mul oleks vaja. Tegelikult poleks. Mul ju on üks pikk, must korralik külmakaitse. Aga too seal riidepuul oli halli värvi ja sellist mul ju pole... Tegelikult otustasin autos, et kui sünnib ime ja pärast jõule või aastavahetust on allahindlus, siis lähen, PROOVIN ja kui sobib, toon poest ära. Jah, ma olen teinud mõnikord ostu selliselt, et isegi ei proovi, vaid haaran nagist näppu ja padavai kassasse. Et ei jõukas ümber mõelda :)

Mulle meeldib tegelikult olla seda usku, et tee enda kapis ruumi, et uus saaks tulla. Seega tuleb taas teha revideerimine. Ja oi, kuidas mulle meeldiks, kui seda teeks keegi teine. Näiteks... ema! :) Ja kui tema mu kapi peaks üles käima, siis mu 120% täidetud kapist saak 10% täidetud kapp. :D Nii ta paraku on. Ja ausalt, ema on mu viimane õlekõrs tagataskus, kui ma üldse ei suuda otsustada, et kas on vaja säilitada 1985a nostalgilist valget komplekti seelikust ja pluusist, mida on kantud... las ma mõtlen... neli (!) korda... Aga see näeb välja nagu uus. Taaskasutusse seda ei vii. Müüki panna läbi sotsmeedia - kardan, et see ei leia ostjat. Ära ka ei viska. Anda talle uus elu? See on võimalus, aga eeldab head silma-kätt ja korralikku õmblusmasinat. Mul on nõukaaegne Tšaika. Õmbleb nagu kulda, siksakitab ka - ent see on ka kõik. Kuna töötab, siis ... ära ei viska ja ei anna. Nii et nokk kinni saba lahti olukord. Aga see kena pikk mantel - kui on määratud, eks ta siis jõuab minuni. Ja kui mitte - pole samuti mitte kui midagi, sest selga-jalga pnemiseks on asju veel. Ei taha end väga tekstiilist sõltuvaks teha. Milline tekstiilne bioloogiline jälg! Mõelda, kui palju kulub elu jooksul rõivakraami! Jalanõudest rääkimata. 

Nii. Siia panengi praegu punkti, et saaksid, kui mahti, oma tekstiilse jalajälje üle mõlgutada. Mina panen nüüd auto undama ja sõidan sõpruskonna (täna on meid 5 - kõik vastutustundlikud) jõuluõhtule. 

Püsige heal lainel!

Armastusega

💖 Jo