2. dets ja 2. lugu. Õuntest.

 See on nii omamoodi tunne, kui oled asjatult õunapuu all tiirelnud, puud raputanud, suisa palunud ühte ainukest ubinat ja siis see sulle äkitselt ulatataksegi. Omamoodi tundeks teeb selle see, et hoiad õuna käes ja mõtled: ah et nii lihtsalt see siis käibki? Lihtsalt küsid ja siis sulle antakse. Aga miks varem ei antud - küsisin ju varem ka? Et oli vale puu? No ja siis, seisad, õun käes ja uurid - on see korrapäraselt sile, on tal punaseid-kollaseid toone põsil, äkki kuskil mõni tilluke ussiauk? Haugata veel ei saa. Umbes nagu järelküpsemine. Kuigi õun pole ju tomat. Olgu, seisad selle õunaga, vaatad seda ja pistad siis taskusse. Kena punnis tasku saab. Juba kujutled ette, kuidas õuna esimest korda haukad. Kõigepealt nühid pöidlaga hammustatava koha läikima, tõstad siis õuna suu juurde, avad suu ja... Silmanurgast märkad, et eemal seisev õunapuu on hakanud oma oksi ägedalt liigutama ja sinu poole sirutama. Otsekui kutsudes, et:"oota, ära kiirusta hammustamisega, tule siia - minu õun on parem, suurem, magusam".

Katkestan õuna teekonna suhu ja panen ubina taskusse tagasi. Mõtlen, et ma ju võin selle teise puu all ära käia ja uurida, mis tal pakkuda on. Siis meenub lugu eeslist, kes jäi kahe heinakuhja vahel nälga. Mina ei taha eesel olla. Järelikult tuleb ühel hetkel teha õunavalik. Vist. Siis lendab kohale nähtamatu liblikas mu üle-üle-jne-eelmisest suveelust, meelde tuletama, et: "Sa mõtled üle."

Muidugi mõtlen. Tunnen, kuidas õun mu taskut punnitab - ta on endiselt olemas ja mina olen see, kes siis hammustab või ei hammusta. 

Jätan õuna rahule. Koorin hoopis mandariini ära ja tunnen sõõrmeis jõululõhna. Mis tunnen, eilsed piparkoogid on materjaliseerunud kenaks voldiks vööle ja ma olen maailma õnnelikum inimene. Olgu, kroon mu peas on pisut viltu ja kuldkingad lääpa tallatud, ent oma jagamatut kuningriiki valitsen ma ikka ise. Puhvis ja naerusuiselt. 

💖 Jo