16. päev ja ... uitmõtted mitte millestki ja kõigest

 Koroonaviirus sunnib kõik plaanid uperpallitama: täna plaanitu on homme miski muu ja ülehomme hoopis tükkis kolmandat moodi. Ehk et siis ei teegi plaane? Oleks niisama? Võib olla üks, kaks päeva on see "mitte midagi plaanides" okei, aga kolmandal päeval, vähemalt mina, hakkan juba plaanima, et ... poes on vaja käia ja osta seda ja toda; helistada x-le; viia pakendiprügi pakendikonteinerisse; auto kütusepaak vaja täita... Ilma plaanita nagu ka päriselt ei saa. Ikka võiks mingi ettekujutus päevast olla, kui kaugemale ei taha/soovi mõelda. Isegi kui pole kellaajaliselt päev paigas, on juba hea, sest siis on tegevuskava ja saab selle järgi asju siis kas teha või lükata homsesse. Üldiselt mõtlevad nii inimesed, kellel pole mingeid kohustusi midagi teha. 

Aasta lõpp jookseb kuhugi umbteele. Ei, esialgu tupikteena näiva tee otsa, kus asub uus uks. Või värav, mille taga siis närviliselt oodatakse, tuutatakse ja plaksutatakse-trambitakse - kaheteiskümnendal tunnil see avatakse ja kogu rahvamass mahub sellest korraga läbi. Siis on need, kes jooksevad oma eesmärke täis kladedaga ja need, kellel pole eesmärke - uue ukse tagust elu avastama. Ja võivad siis pettuda, kui leiavad end järgmise suletud ukse ees: kas mul jäi midagi märkamata? Milleks joosta? küsin mina. Võtaks vähe rahulikumalt, raviks sellest katkust end terveks ja mõtleks maailmale - kuidas elada nii, et meil kõigil - flooral ja faunal ka - oleks siin hea elada ja olla? 

Kuidas sa ise paremaks saaksid, et siis maailmal aidata omakorda paremaks saada? Võib olla sa ikka vajad ühte mittemidagitegemise päeva aasta lõppu, et aru saada, kui hea on teha, kasvõi pisut. Helistada kellegile, kellega pole ammu helistanud; saata rõõmus sõnum, kes seda oodatagi ei oska; kirjutada FB sõbrale jne jne. See nagu lumepall, mis veerma asudes üha kasvab ja kosub. Mõtle, kui tore on olla lumepalli veerema panija :D 

Armastusega,

Jo 💖