31. päev, viimane

 Uskumatu, olengi roninud mööda seda aastaredelit viimase pulgani. Tagasi minna pole võimalik ja - ei tahakski. Omapärane, õpetlik ja uusi avastusi täis aasta saab kohe läbi ja ma ootan selle lõppemist läbematult. Moel, et kohe-kohe ärkab maailm ilusasse, tervesse ja põnevasse päeva, uude aastanumbrisse, mis toob kaasa uued, puhtad tunded ja mõtted. Nii võib ju lootusrikkalt unistada. Peabki. Ikka on homme parem kui praegu. Ja kuigi kõik ei pruugi nii ilus ja roosas udus olla, on iseendale parem nii mõelda ja unistada: heast ja soojast ja rõõmsast ja helgest homsest. See teeb hetkes olemises rahu ja loob vaikset rõõmu. 

Jaa, ma kügelen uue aasta stardipaku taga ja olen elevil ja avatud - ma tahan juba sinna! Ma tahan neid uusi inimesi enda ümber ja oma toredat sõpruskonda ja neid kõiki, kellega kokkupuude mind loovaks ja energiliseks teeb. Neid, kes ilusasid mõtteid tekitavad....

Nüüd võid arvata, et kas ma olen siis praegu nagu tühi, täispuhutav mänguloom? No ei ole, aga kui aku on täis, aga selle aasta sees kasutada ei saa, siis ma tahan juba sinna, uude!

Ma löön pauguga 2020 ukse kinni ja tagasi ei vaata, sest homme, nädala pärast, olen selle kõik unustanud. Ja lasen end täis kirjutada uusi lugusid, millede lõhna on juba õhus tunda. Ilus aasta tuleb.

Ole hoitud ja luba endale uuel aastal rohkem kui eales varem - imelist reisi Sulle! 

Armastusega,

💖 Jo