7. päev Lihtsalt lugu ühest päevast

Kui eile laulis jõulutunne end mu meeltesse läbi kõrvaklappide ja küünlaleekide, siis täna oli ja on päeval hoopis teine minek. Asine, oleks vast õige sõna. Selline, et polnud aega endale meelde tuletadagi, et jõuluaeg on käes. Jalutasin pärast koolitust mööda mereäärset kergteed ja nautisin päikest, mis end ootamatult ja piiramatult end nautida lasi. Kuni loojus. Siis saabus piklane pime ja jõulutuled saavutasid oma hiilguse. I-me-li-ne!  

Ei ole imeline. Strassitase on selline, et andke ainult hammastele tööd, siis on mõte mujal. Suhu mahub kõik, eelkõige süsivesikuid ja kaloreid lubatud normist kõrgema sisaldusega produktid. Oh! Kas ma tõesti kirjutasin praegu sõna "produkt"? Nõukaaegne! Vanaaegne! Ei noh, nüüd lähevad sõnad ka sapiseks.

Ent ma ei pea ju kirjutama oma söömissööstudest. Igatahes on hea sõrmed töös hoida, sest muidu läheb lahti juustuküpiste pakk ja ma olen kade - keegi teine ei saa. Õigemini - ei jätku. Vähemalt hetkel käib klõbin ja korrektiiv. Klõbin. Korrektiiv. Korrektiiv pole ka oma sõna, jälle kusagilt sisse tulnud. Vigade parandus. Sõrmed on häiritud ja tipivad tähti nii nagu magusa külluses aju sõnu toodab. 

Kas ma vingun ja turtsun? Ei, ma ohin. See on see, kui esmaspäeviti algab uus elu ja sama päeva õhtuks ei suuda enam täpustada, et millisest esmaspäevast jutt käis? Kas peab üldse lubadusi andma? Iseendale? Vist ikka. Et alustada tuleks ikka endast. Nagu vette pillatud kivi, mis tekitab laienevaid ringe. Seega - olen vesi ja kukutan endasse kivi, mis kannab lubadust ... olla iseenda parim sõber.

Parim sõber, kas sa oleksid nüüd nii kena ja lõpetaksid oma loo ära? 

Mina: miks?

Parim mina: sest sa pead hakkama sättima ja peaagi kodunt väljuma. Aja peale minek ja mulle ei meeldi hilineda ega hilinejad. Kumb oled?

Okei. Lõpetame siis. 

Kui kehtestaks ikkagi selle suhkrumaksu?

💖 Jo