29. päev ja mõtterägu

Aastalõpu ootuses. Et see omapärane ja loodetavasti kordumatu aasta saaks punkti ning edasi saaks alustada uue energiaga. Puhtalt, vabalt, usuga helgesse. 

Nagu 31. kuupäev tooks selle kõik ja vaja on veel paar päeva vastu pidada. Egas midagi, otsin välja vardad ja lõngad ning hakkan kuduma. Kui muster jooksmas, saan mõelda, mida aastalõpu lauale panen ja kas peab veel toiduvaru täiendama minema või ei ole seda käiku vaja ette võtta. Aastavahetus kodus. Sest uuel aastal on vaja tööle minna tervena. Kontaktid on viidud miinimumini - ma ei taha olla number, mis järgmise päeva uudistevoos kuvatakse. 

Valguse ootus on suur - päeval tuleb kududa põrandalambi valgussõõris. Valgus teeb kõik helgemkas ja meeled ka heledaks. Päevavalguse pikenduseks on küünlad ja tulukesed.   

Panen kudumi käest ja sirutan selga - pikalt istuda ei jaksa ja ei taha ka. Tossud jalga ja jalgu viibutama. Tee on nagu ta on - saab tavapärast asfaldikõndi, saab liuglemist proovida. Soovin, et oleks pisutki külmem, et hingeaur tõuseks õhku ja samm krudiseks. 

Teekruus pihus, vaatan õue - on hakanud sadama tervat jäävihma, mis klõbiseb vastu akent, vastu terrassipürandat. Natuke õel, kas pole? Tigeda moega, mu meelest. Ja hea, et jõudisn enne tuppa, kui sadu hakkas.

Seona ette pülle ja asun toimetama nagu naised ennemuiste, ainult puupliidi asemel on mitmefunkstiooniline elektripliit. Korra mõtlen Vargamäe Krõõdale ja samas tean, et võrdlus on kohatu. Siis ei võrdle, vaid naudin, et on palju lihtsam, kergem ja ladusam. 

Luua asemel kasutan tolmuimejat ja selle põriseva mootori lauluga kaob ajalugu.  Kodu korda. Mõtted mõnusaks. Need paar päeva elame üle. 

Armastusega

💖 Jo