25. päev: nagu lebo või nii?

 Pärast kuueliikmelise + kahe koeraga jõuluõhtut on esimesel jõulupühal suisa rõõm olla üksi. Loodan, et endiselt negatiivne ja et maailm hakkab vaikselt rahunema. Kuigi vist ei hakka, sest aastavahetus on alles ees...

Traditsioonilisele jõululauale (hapukapsas, verivorstid ja sealiha) oli meie laual lisaks põhiliseks toiduks kala (hm, see oli vist koger? (aga mulle väga ei mekkinud), siis lõhe marinaadis, mis oli jube hea; siis forellimari; siis suitsuforell. Ma armastan kala, v.a kilu, heeringas, angerjas, silm. Lubasin, et söön täpselt nii palju kui söön ja sõingi. 

Vahepalana oli meil traditsiooniline jõulumäng, mis kestis tublisti üle tunni ja tõi elevust ja rõõmu. Mul pole ammu nii heldet jõuluvana olnud kui sel aastal. Kas ma olen olnud hea inimene? Igatahes on jõulud andmise aeg ja tore oli enda poolt kingitusi teha ja süda läks soojaks, kui vajalikke asju vastu sain. 

Siis oli järg kohvi ja piparkoogihõngulise kausikoogi käes. Vaatasin oma koogikogust taldrikul ja mõttes arvutasin, mitu km tuleb selle realiseerimiseks järgmisel päeval maha kõndida. Ja sõin siis selle mõnusalt matsudaes ära. No ja ei kõndinud midagi nii palju kui oleks tarvis olnud - traditsiooniline viis tuli, sombuses ja kerge vihmaga äärelinnas. 

Samas oli tore olla ühtekatega koos, st samanimelistega ja nende variatsioonidega. Mida aeg edasi, siis jõul ongi aeg, kus me kõik kokku suudame end tuua. Eile käis akna all isegi meie ainuke positiivne... 

Homme tahan tagasi oma koju, oma külmiku ja oma voodi juurde. 

No ja mitu päev on järgmise jõuluni? ;)

Armastusega toidu ja jõulude vastu

💖 Jo