18. päev ja ... assamait

 Assamait! Oleksingi unustanud! Vihmane ilm hajutas tähelenapnu ja muutis ähmaseks, nii et kirjutamine kadus nagu iseenesest kuskile musta auku. Nüüd siis, täpselt enne seda, kui olen end sättinud telku ette Inglise krimileedi taasfilmitud kuulsaid mõrvalugusid vaatama. Katsun siis käppelt oma päeva kokku võtta. 

Ma teen ükspäev oma raamatupoe. Ma ei tea kuhu ja millal, aga mul võiks üks selline olla küll. On uued teosed ja on vanad teosed ja kui ei jaksa osta, saab vahetada. Ja mul on esilugeja, kas seeb poekeses aukoha: vaateakna all suures tugitoolis ja lugemise ajal on kohv/tee ta-su-ta! 

Ja lisaks on kuulutuste stend, noh, näiteks neile, kel pole feissbuuki - jätad oma teate, et soovid vot seda raamatut või müüd oma vanamööblit või sul on teatripilet üle. Selline. 

Siis - minuga käib poes minu koer Borka. Ääretult truu hing. Sõber. Lastetunnil saavad väikesed sõbrad talle pai teha ja seeniortunnis saavad kogenud elud omakorda koera patsutada. 

Ja raamatuesitlusi korraldan. 

Ja ise kirjutan ka.

Ilus unistus, eks?

💖Jo