20. päev, 4. advent

 Pärast pikemat telefonikõne, naasesin arvutisse ja tõbasin kogu varem kirjutatud teksti olematuks. Huhh!

Vahel juhtub, et kirjutad ja kirjutad, siis eemaldud ja tagasi teksti juurde pöördudes, see lihtsalt ei ela. Seepärast on isegi tore, et on selliseid pausi kohti. Mulle tegelikult endale väga ei meeldi kirja pandut üle lugeda, aga peab, sest ma oskan tähti koguaeg segamini ajada ja üle lugedes leiad muidki vigu.

Pühapäeva hilisõhtu. Tegelikult arvan ma, et mulle võiks sobida varahommikune kirjutamine. Õhtul oled sa nagu kollaste postititega ülekleebitud teadetetahvel, hommikul vastupidi - täiest tühi. Saab puhtaid mõtteid ja need on klaarid nagu pakaselise talveöö tähed taevas. 

No ja nüüd ma kirjutasin ühe igatsuse üles - valge, külma, tähise talveöö unelma. Ei teagi, kas see maa enam põlvekõrguseid lumehangi näeb? Juba sellest hõredast valgest kattest oleks abi, et meeleolu paraneks. Kunstlund võib ju ka imetleda, aga ei - seista talveööl metsalagendikul ja vaadata kuud kõrges - see kaalub üles kõik kallid kingitused ja Viini filharmoonikute kontserdid. Vaikus. Valge lumi. Tumm tähisöö.

Sellega praegu lõpetan. 

Armastusega

💖Jo